1. Kord tigu end hiivas kobrulehe peal
tal palju sõpru näha oli seal:
kõik hammustasid siit, kõik hammustasid sealt,
kuni kobruleht hõrenes pealt.
Tigu tähtsalt, maja seljas, vihmapiisku jõi
ja uljalt jalaga neid kaht lehte lõi
kuni tundis jala all on tillukene sopptal
ette oli jäänud suur siidiussitropp.

“No kasi tee pealt nüüd eest,
kas sa ei näe, mis ma teen
nii tähtsad toimingud on haarand mind
ja kogu tee, mis mul ees
ränk ja raske, jalad vees
läbi näritud on kobrulehe pind!
Oh sa siidiussijups, et mul jaldu on vaid üks
muidu kehvasti, mu sõber, sul nüüd veaks:
annaks vastu kaela kops,
lehelt alla kukuks pots
ja sul siidipuntra välja kisuks peast!”

2. Tigu edasi roomas kobrulehe peal
ta kedagi ei tahtnud näha seal.
Oli upsakust täis, maja seljas ringi käis,
kõik muu ta meelest odavana näis.
Aina õõtsutas end, vastu tuli suguvend
see ta eest kadus kiirelt nagu pääsulend.
Kuni tundis, jala all on jälle mingi sopp
tal ette oli jäänud uus siidiussitropp.

“No kasi tee pealt...”