On kõik taevas tinahall,

ning vihma varjus ma sel hetkel seisan pargispuude all, 

kuid mul on tuju hea ehk küll saan märjaks seal

Kui ootan sind

Ümbrus tühi näib, asfalt läigib veest.

Peagi välja ilmud sa suure vihma seest.

 
Las kallab nüüd vihma nii, et pilgu eest kaob silmapiir.

Las kallab, ka sadades on südames mul päiksekiir 

Vihm see lõpuks mööda läeb, kuid me õnn on jääv

Taas särab päev mil sind näen.
 
Joostes juba tuled sa, 
su nägu on nii märg kui surun põse vastu põske ma
 ning käsihell ja soe siis mulle pihku poeb ja sinna jääb.
 Ümbrus tühi näib, asfalt läigib veest
 Mulle otsa vaatab rõõm suure vihma seest.
 
Las kallab nüüd vihma nii, et pilgu eest kaob silmapiir.
 Las kallab, ka sadades on südames mul päiksekiir 
Vihm see lõpuks mööda läeb, kuid me õnn on jääv
 Taas särab päev mil sind näen.