1397.   Karskus elu normiks
Vitamiin
| Sisestas: |
http://www.youtube.com/watch?v=Ulyfa7odn3g


Viskasin varvast ma, 
kuuldes kord, et mul 
koju saata võõras daam.
Soovitan meeletud,
võtab keeletuks 
naiste suur nahhaalsus.
Jooksu sain, jooksu sain,
jooksu sain, ma jooksu sain.

Ja kord, üks vanem mees,
kel raskem meel,
südames vaev.
Lükkas ette klaasi mul,
pakkus mulle kärakat.
Noor ja karske mees,
ei salli eal vääratust teel,
vääratust teel, jooksu sain.

Vahel mul üldse näib,
et ma korstnad need
laseks hoopis õhku.
Mis siis veel nendest saab,
kes mul pakkumas
oma pakist suitsu.
Jooksu sain, jooksu sain,
jooksu sain, ma jooksu sain.

Ma jään, nii endal truuks,
ei puutu eal, pahesid neid.
Hukutavaid veetlusi
suitsu, viina, ahneid naisigi.
Käib kui õilis hing
ja rõõmu sees suureneb veel,
suureneb veel, jooksu saan.

Naised ja suits ja viin,
kõik, mis hauda viib,
varavõitu tundub veel.
Sajandiaastasel,
saades pensioneid,
aina meelde tuleb see.
Jooksu sain, jooksu sain,
jooksu sain, ma jooksu sain.

Ma jään, nii endal truuks,
ei puutu eal, pahesid neid.
Hukutavaid veetlusi
suitsu, viina, ahneid naisigi.
Käib kui õilis hing
ja rõõmu sees suureneb veel,
suureneb veel, jooksu saan.


Akordispikker