1517.   Muinasjutt
Peoleo
| Sisestas: |

Elas kord kuningas, uhke ja suur.
Kroon oli kullast ja kullast ka uur.
Sulaseid palju tal taga ja ees, 
luiged tal ujusid lossi ees vees.
Sõdurid põdurad ei olnud tal,
saalides sädeles puhas kristall.

Loss oli valminud hiljuti veel,
naabri prints soola ja leivaga teel.
Pidu sai vägev, seal voolas šartröös, 
üllad ja vahvad kõik rüütlid seal koos.
Prints nägi ilusat printsessi seal,
mõistus tal kadus ja värises hääl.

 -Ja astuski õilis prints ebakindlal sammul mööda sirget põrandalauda imeilusa printsessi juurde, suudles ta elevandiluukahvatut, õrna kätt ja  ütles lämbuval häälel ajaloolised, kordumatud sõnad:

„Tule mu naiseks oh kaunis printsess,
südames käimas mul keemisprotsess.
Ustavalt tahan ma teenida sind,
ära vaid kõhkle, või lõhkeb mu rind!
Valitsejannaks mu kõrval Sa saad, 
Sulle siis kuuluvad taevas ja maa.“

Vastas siis printsess et oh kaunis mees,
see jutt on nii ilus ja lõbusaks teeb.


Tuleksin naiseks Sul kohe, Sa tead,
vanamehe käest luba küsima pead.
Seitsmendas taevas ma oleksin siis, 
kui minu endaga kaasa sa viid!

-Siis läkski prints arglikult kuninga juurde, kes parajasti poolt metssiga sõi ja palus talt tütre kätt. Kuningas oli lahkesti nõus, kui prints ainult täidab hommikuks kolm tingimust – ei suitseta, ei joo viina, ei vaata naisi.

Istus siis prints rõõmsalt lauda sel ööl,  
söödi sel liha ja voolas šartröös.
Mõtles, et printsessi naiseks ta sai, 
sel puhul karika täitis ja jõi.
Varises kokku siis lagi ja sein – 
printsessi osaks jäi kurbus ja lein.

Elas kord kuningas, uhke ja suur,
kroon oli kullast ja kullast ka uur.
Sulaseid palju tal taga ja ees, 
luiged tal ujusid lossi ees vees.
Elab seal praegugi rikkuse sees,
kui ainult surm pole katkestand teed.


Akordispikker