Ma kõnnin hallil lõpmata teel, 
kesk nurmi täis valmivat vilja. 
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed 
ju lapsena teesid armastas meel. 

Teed laulavad õhtul hilja, 
need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed. 
Need otsata kutsuvad jooned, 
ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed. 
Nii pikad ja tolmused kõik need teed, 
need rändaja eluhooned. 

Ju lapsena teesid armastas meel, 
ju lapsena kuulda te juttu, 
ju lapsena kõndida armastas meel, 
oma laulu nii laulda hallil teel, 
kui polekski ilmas ruttu. 

Tund hiline nüüd laulab lõpmata, 
meel igatseb tolmuta randa. 
Tund hiline, tee on kõva kui kee, 
mind hoiab kui mõrsjaks enesele, 
ei siiski saa pärale kanda. 

Ma kõnnin hallil lõpmata teel, 
kesk nurmi täis valmivat vilja. 
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed, 
kui teede laul tee helisev meel. 

Ja kõik on nii õhtul hilja, 
ja kõik on nii õhtul hilja. 

Ma kõnnin hallil lõpmata teel...