1527.
Kord suveõhtul metsik ratsu
Rahvas
|
| Sisestas: |
|
Kord suveõhtul metsik ratsu
mu väravasse kandis su,
sind unustada ma ei katsu,
see vaev, ma tean, on asjatu.
Mus kohe kummaliseks tuju
lõi su furaška uljas šnitt,
su roosad palged, habras kuju,
kolm Punatähe ordenit.
Ja kuis su vestlus mind veel hurmas,
kui väikselt võtsime siis koos,
see hetk muud mehed mulle surmas,
mu süda sulas "Curacaos".
Kuid ühel päeval selgus kaine,
julm, jube, õudne, võigas tõik:
sul juba keegi teine naine,
üks donna nagu tordilõik.
Ei kustunud mu lootus siiski,
kuigi mu südant näris piin.
Fortuna taas meid kokku viiski,
me huvid sidus jälle viin.
Siis neegripoiste rütmi ilu,
ma tundsin, vaikselt võlus sind,
ja kui me sõime köögis kilu,
siis uskusin, et sallid mind.
Siis ootasin sind oma lossis
ma tornikambris, üksik neid.
Sa tulid mustas mäkintošis
ja kõlistades kannuseid.
Täis hämarpehmet valgust tuba
ja tundus loomulikki, et
sa vaikselt palusid mult luba
siis süüdata üks sigaret.
Ja kui mul tundus, et ma näinud
veel polnud, et su pilk nii hell,
siis küsisid: "Kas juba käinud
Te vene kunstinäitusel?"
Sa läksid ja sust jäi vaid koni
mu tuhatoosi suitsema,
ei enam iial küll vist roni
mu tornitrepist üles sa.
(Ea Janseni poolt Eesti Laskurkorpuse saabumise puhuks kirjutatud irooniline tervituslaul; üliõpilaste hulgas tuntud tänapäevani. Siin esitatud esialgne tekst.)