Külmal õhtul seisan vahipostil, 
kõrgel taevas põhjatäht. 
Tuul, see puistab mulle helbeid silmi, 
kuid mul on ees üks kindel siht:

kaitsta sind, mu kallis kodu, 
et rahus uinuda võiks eesti neiu, 
kelle juures praegugi mu mõtted 
ja kelle sarnast mujal teist ei leidu.

Külm oled sa, põhja valge naine, 
näid kauge, kättesaamatu kui Põhjatäht. 
Ma tihti mõelnud: on see külmus ebamaine, 
kas teeseldud või tõesti eht?

Ent mulle meeldib su olek karge, 
pilk sinu silmist härmatisehall. 
Su armastus vist sama puhas, 
selge nagu su sõsarõde jääkristall.

Ja kui kodumaale jälle jõuan, 
tahan, et mul naeratad. 
Suuri sõnu sinult ma ei nõua, 
kuid truult ootama mind pead.

Sest tea, see tee ei olnud kerge,
mis mul võideldes on tulnud käia. 
Sinu pilgus rahulikus, selges, 
tahan kosutust ja õnne leida.

Külm oled sa...