Miljon piiska akna peale langes, 
sadu hoidis toas meid nagu vange. 
Käsikäes, kuid sõrmad külmast kanged -
nõnda elu kord lahku meid viis.

Meie kohal nukker oli taevas, 
sõudsid ringi rasked pilvelaevad. 
Olles õnne tunda saanud vaevalt, 
juba tuli meil jätta kõik siin.

Karmi käega rõõm meil ukse sulges, 
pikalt aasta aasta järel kulges -
kes küll mõelda omaette julges 
rohkem sellest, mis kaasa tõi päev.

Võivad kirjad olla hästi pikad, 
aga kirjaks kiri jääb ju ikka -
neist on siiski elav sõna rikkam, 
pildist kaunim see, ise mis näed.

Tean, et lõpeb ühel päeval ootus. 
Kas siis täitub elu hoidnud lootus? 
Oled mind ehk unustanud sootuks 
ja siis miski meid enam ei seo.

Aga olla võib ka nii, et puudub 
selles hetkes suur ja kibe muutus -
endistviisi kuum on minu suudlus 
ning ma hoida taas võin su kätt peos.

(Filmist "Cherbourg i vihmavarjud")