Sammun kesk ööd, tuules püüan ma lohutust leida. 
Meeles Delila ja õnn, mille kaasa tõi ta.
Olid mul ainus.
Miks küll mind jätsid ja teisega läksid? Ei tea!

Kuula mind, Delila! Vaid sind vaid, Delila! 
Kalliks pean ja ühte kindlalt vaid tean: 
tagasi õnne ja sinu kord saama ma pean.

Ööl, mil su aknast ma möödusin, tulukest nägin. 
Naeratust nägin, kuid mulle ei kuulunud see. 
Seal seisis keegi. 
Tundsin sel ööl õnne lõppu ja rohkemat veel.

Vaid, vaid sind, Delila! Palun sind, Delila! 
Kui tulen ma, su uksele koputan taas. 
Ava ja minule jälle siis naerata sa!