Oled Sina see päikene mu taevas, mis soojendab,
Sinu pilk on see, mis äratab maa,
öine kuuvalgus ühtäkki on meid hämaras tabas
kui oleme me koos Sinuga...

Nautides veel neid hetki, mis on antud vaid meilegi,
aeg see peatub me ümber ja sees,
tänane tundub homne selles hetkes, mis eilegi
oli kingitus mõlemale...

Ühel hetkel Sa naeratad, teisel hoiad ja kallistad,
olen Sinul südames ma,
tunne see on nii hea, Sulle samaga vastan ma,
minu südame avanud Sa...

Nõnda naudime hetki, mil´ ma olla saan Sinuga
nii tormis kui päikeses,
lahkudes nõnda aeglaselt, kohtudes kiiruga,
olles metsas või merevees...

Nii hea, nii hea,
nii hea, nii hea,
nii hea, nii hea
on olla koos Sinuga!

Kas peab, kas peab, 
kas tõesti peab?
Ei taha, kuid peab
varsti jälle lahkuma...

Püüan minna ma edasi, kuid vaid Sinule mõteldes
ei ma sammugi astuda saa,
oled see, kes mu mõtetes ainult edasi tõteldes,
kutsudes mind Sa endaga...

Olles nii päevast päeva, Sinuga ajast aega 
kartuses, et kord lõpeb kõik see,
sõites koos oma mõtetes me unistuste laevas
kuni edasi minna ei saa...

Ei saa, ei saa,
ei saa, ei saa,
ei saa, ei saa,
edasi minna ei saa!

Kuid tea, kuid tea, 
kuid tea, jah tea,
ma tean, Sa tead, 
et mõtetes ma Sinuga!

Kas peab, kas peab, 
kas tõesti peab?
Ei taha, kuid peab
varsti jälle lahkuma...

Kuid tea, kuid tea, 
kuid tea, jah tea,
ma tean, Sa tead, 
et mõtetes ma Sinuga!

T. Selter