Eesriide taga kus olid peidus nägid sa saalis
selle maja perenaist.
Siinsamas kõrval võibolla kohe juhtumas ime
tilluke kuid tõsine.
Tammepuust laual jalaga klaasis segas ta käsi
vette pulbrit säravat.
Kuidagi võõras oli ta nägu hetkeks kui pöördus
peeglist ennast vaatama.
Avas siis akna mõlemad pooled kust oli näha
kirsipuude latvasid.
Jalaga klaasi suule ta tõstis naeratas korra
ja siis kiirelt tühjendas.
Natuke kartlikult õhku ta astus seal ta nüüd läheb
üle aia latvaade
Enne kui taipasin roosakas taevas astub ta edasi
kaugeneb mööda pilvi
                 kaugeneb mööda pilvi
                                  kaugeneb mööda pilvi