171.   Mürgiseen
Jäääär
| Sisestas: |

E Am G C
Porisel sügisel koguneb mu koridori kimbuke näljaseid külalisi, kes
ei malda oodata millal ma nad sisse kutsun. Nad tulevad ise
poriseid jälgi jättes ja raskelt hingates nagu suured koduloomad. Ei 
vaja nad muud, ki et vaid toidaksin nende iginäljaseid kehasid.
Neil on muide isegi lusikad ja kausid kaasas.

Ma süüa tee, ma süüa teen, ma süüa teen, ma süüa teen.

Ja ma otsustan teha kõik, et see õudus lõpeks ja jääks vaikus ja 
rahu mu kööki. Mu nahk tõmbub kortsu ja muutub sama paksusk
kui metskuldi turja nahk. sibul, loorber, pipar, või, sool, till,
petersell mitte millestki pole mul kahju. Parim pada ja parimad 
puud, parim laudlina - parimad salvrätid.

Ma süüa teen, keeb pliidil seen, ma süüa teen.

Kõik taldrikud on tühjad ja isegi potti pole jäänud mitte midagi.
Akna taga langeb lehti käes on kuldne sügis ja keegi ei küsi minult
enam midagi. Mu toa on täitnud tsüanootiliste naeratuste vina. Ei 
ühtki silmapilgutustki enam ei ühtki vihjet naljale kõik on nüüd
söönud ja rahul arvan ma. Tõesti rahul.

Ma süüa teen, keeb pliidil seen, keeb mürgiseen.


Akordispikker