All kose jalamil, kus segi valgus veega
kus tõuseb hämarus kui udukerge pilv
kus päiksepaistes vesi sarnane on meega
üht näkki ujumas on näinud minu silm
üht näkki ...

Ta kerge jalg ei puuduta veepinda
kui koselainelt tõuseb oma kivile
J akeel ta kaelas pole üldse hinda
käib laintetantsus järgi rivilt-rivile
käib ...

Siis vastu eha selgub metsa siluett
ma märkan elu algab rohekatel vetel
Ja kajab uhkelt vettekukkuv kett
üks käsi viipab sealt see pole meelepete
üks ...

Ei teagi täpselt kas on vesi või on taevs
kui lendan kaldalt kosekäte vahele
Ja ärkan üles ühes tillukeses laevas
kus ruumi on vaid meile kahele
kus ...