209.   Liisa
Rahvas
| Sisestas: |

Sõitsin oma setukaga linna poole traavi,
Ilm oli ilus nii, et tolmas tee.
Eespool nägin, tüdruk astus maanteeveerest kraavi
Tundsin teda kohe, oli Liisa see.

R: Liisa, päikseline naine.
     Liisa, kaunisilmne naine.
     Liisa, mu unelmate naine.
     Aga hobu oli väsin'd ja piip oli kustund

Võtsin liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti,
Seal ta mul siis punetas kui ladvaõun.
Ei ma saanud muud, kui ainult Liisat vahti,
Ohjad läksid segi, aga rinnus oli kõu.

R:

Liisal olid juuksed nagu viljakõrred kuldsed,
Silmad olid sinised kui potikaas.
Rinnad olid ilusad ja ümarad ja kõrged,
Puusajooksu andis alles vaadata.

R:

Võtsin Liisalt ümbert kinni, musi tahtsin võtta,
Liisa oli soe nagu värske sai.
Aga selles ürituses jäin ma kohe hätta,
Liisa mulle plärts ... vastu lõugu lõi.

R:


Akordispikker