Olid isa, ema, vend ja õde,
läks elu edasi me maal.
Siis tulin mina - kibe tõde, 
nägin ilmavalgust talve aal.
Kui olin väga väike plika
vend mängis õega - neil oli hea.
Ja mulle öeldi sa oled tita,
sai käidud omapead.

R: Ma viies ratas vankri all,
     käest ära võeti kirju pall.
     Ma õega hästi läbi sain,
     vend selles halba nägi vaid.
     Ma viies ratas vankri all,
     nii vaikne nagu lambatall.
     Sest sõpru mul ei olnud veel,
     neid leidsin hiljem oma teel.

Kuid ühel päeval läksin ära,
nii pikavõitu tundus tee.
Sest meelest unus koduvärav
ja leidmata mul jäigi see.
Ma olin Vääna teivasjaamas,
kus sõjamehed laulu lõid.
üks onu sõber paistis taamal,
kes eksind lapse koju tõi.

R: