Kui juunipäev käib heledamat tiiru
ja võluõit võib peita metsapõu,
on lipurivis malevlaste viirud, 
kolhoosirahva töökas abijõud.

Ootab kõiki meid põld ja valmiv leib, 
paitab suvepäike palgeid.
Tulge, tulge kõik, suvi kutsub teid,
 kutsub malevasse tööle.
                                                                            
Me põld ei ole sallind siidikäsi, 
kuid töökale ta pole võlgu jäänd,
tööst harjumatust algul ära väsid, 
viib selle lauluviis ja ärkav päev.

Ootab ...                                                                   

Tea, malevlane vähesest ei murdu, 
loob pildi elust omateenit' leib,
näost päiksepruunist märkad tõsist kurdu, 
kui vihmahoos on rõuku pandud hein.
 
Ootab ...                        
  
Ka hele öö on malevlase sõber 
ja lõkkes vaikselt hubisevad söed,
saad raskel tunnil sõbra õlast tuge, 
ta komistades ise annab käe.

Ootab ...    
            
Pead sirbi ette kummardamas rukis, 
õun suvepäevis puna palge saand,
seab malevlane reisipauna kukil, 
nüüd tarkusrada tahab astuda.