Ambroosius on ladna mees,
See Torma jaama kortsimees;
Ta tegi uhke joulupuu,
Mida kiitis terve rahva suu.

  Siis soitis kokku isandaid,
  Kuid koigil polnud emandaid;
  Ja hobustel olid kellad pääl,
  Kui saksad kokku soitsid sääl.

Kui joulupuu sai ehitud,
Sain ma ka juure kutsutud.
Puu küljes ripp'sid kompvekid,
Puu ümber ist'sid antvärgid.

  Ma ennast halvaks lugesin 
  Ja toa nurka pugesin;
  Mu ligidal oli ka üks juut,
  Kes oli muz'ik ladna, gut.

Ta surus koigil lahkelt kätt
Ja rääkis vene keelt kui vett;
Ja saksa keelt veel päälegi,
Kuid mina mitte kumbagi.

  Mu süda oli külm kui raud,
  Kui vaat'sin - saalis kaetud laud,
  Ma oleks sinna kolvanud -
  Ei isandad mind polanud.

Klaas kallati siis tihti täis,
Ja järgimööda ringi käis,
sest kortsiisand ütles:'Joo!
Kui lopeb, eks ma jälle too!'

  Ja hommikul, kui söönud koik,
  Meil algas pääle noobel soit:
  Kaks hobust pärastikku ees -
  Ambroosius on ladna mees!

Koik saksad soitsid saaniga,
Kuid mina väikse kelguga.
Ma igas kortsis käisin sees,
Kuid olin siiski sakstest ees.

  Ambroosius, ta emand ka,
  On lahked, et ei maksa rääkida
  Mis moodi ma neid kiidaksin
  Ja seega aega viidaksin.