Miks seisab Põhja-rüütli hulk
seal mere kalda peal?
Ja nende pime kuningas
käib kepi najal seal.
Tal valged juuksed peas
on fahti tuule käes
ja üle mere sinna,
tema hüüab kuruaste.

'Sa tige röövel saare peal
kus minu tütar on?
Ta kandlemäng ja laulu hääl,
need olid minu õnn.
su vargateo läbi jäin tütrest ilma ma,
seest sul on hirmus häbi
mul valu otsata.'

Vaat kaljukoopast astub mees,
mis hirmus näha pealt.
Ta hoiab hiigelmõeka peos
ja tõstab naerdes healt:

'Kas sul oli vähe rahvast
et andsid riisuda,
kas leiduks seda vahvat,
kes tapleks minuga?'

Kõik rüütlid seda kuulavad,
ei ükski usalda.
Ja kurvalt küsib kuningas:
'Kas üksi jäetud ma?'

Noor poeg siis astus ette:
'Noh, kas sa tapled mees?
Ehk usud, minu kätes
on külfalt jõudu sees?'

'Mu poeg, noor sina oled veel,
ta vilund sõjamees!
Kuid rüütel siiski,
sinu käes on mehe rammu sees.
Säh, võta julge veri,
see kuulus mõek mu käest.

Kui langed, nielgu meri
mind õnnetumat meest!'
'Mis teie mehed näete seal?'.
nii küsib pime mees.

'Mu mõek, ma kuulen tema healt
nii võimsalt helises.'
õnn saagu kuningalle,
au tema pojale,
ju röövel maha langes,
tal varga palk on käes.
Kõik jälle vaikselt seisavad
ja küsib pime mees:

'Mis mina kuulen tulevat
ja kahisevat veest
Eks see su poeg ole,
kes tuleb paadiga.
Brunhilde, sinu tütar
on paadis temaga.

'Mu armsad lapsed tere ka!'
Nii kaldalt hüüab ta.
'Mis mul nüüd viga elada
ja surra rahuga.
Poeg paneb mõega kirstu
mu seltsis puhkama
ja sina tütar saadad
mind hauda lauluga!