C
Istun aknal, loojumas päev,
F                       G       C
äkki kuju tuttavat näen- see on Alice.
    C                    
Kas petavad silmad või tõsi on see,
F             
käes tal pakitud kohver ja keep,
G                    C             G
ta korraks peatub ja lehvitab siis.

   C                       
On hetki elus palju,mis määravaks on saan'd,
      F
võib- olla on see saatus,et just täna lahkub ta,
      G
kuigi palju, palju aastaid oli olnud mulle 
        C
naabriks Alice.

Kõik need aastad reas,mis elus mööda läin'd,
kui lootusetult pime olin õnne kõrval käin'd,
      G                      F
nii ei näinud ma, et kogu aja olnud mulle 
G        C
naabriks Alice.

Kaunim kõigist mulle ta näis,
süda rõõmu ja joovastust täis- oo Alice.
Suvesoojus meil silitas päid,
paitas silmi nii sinavaid, häid,
kus soojus tervitas meid, meeles see.

Ma ei tea kas eales veel ma
uksel' kuulda ta koputust saan- oo Alice.
On tõsi vist see, et jäädavalt lä'ed,
ainus tunne, mis minule jääb, see on tühjus.