üks paigake siin ilmas on
kus varjul truudus, arm ja õnn.
Kõik, mis nii harv siin ilma peal
on pelgupaiga leidnud seal.

Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel, muutmata.
Ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su kurvastusest osa saab.

Kui inimeste liikuvat,
au, kiitust, sõprust tunda saad.
Kui kõik sind põlg'vad, vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad.

Siis ema süda ilmsiks läeb,
siis veel üks paik sul üle jääb
kus nutta julged igal aal,
truu, kindla ema rinna naal.

Mõnd kallist südant kaotsin,
mis järel nuttes leinasin.
Aeg andis teise tagasi,
ei ema südant iialgi.