Kui, kallis, kodust läksin
ma kurvalt kaugele(2x)
siis laulis kase varjus mul hella neiuke.

Nii selge kui see allik
on minu armastus
siis käib küll õhtu hakul su järel igatsus.

Sinu süda on kui Emajõgi:
voolab vaikselt,tundmata ta vägi.
Täna võid sa neidu armasta,
aga homme vaata kuidas sa tast lahti saad.

Ma nägin mõnda kaske
ja mõnda allikat
ma nägin mõnda neidu mul naeratelevat.

Ei olnud kask ei allik
nii armas ometi,
ei naernud võõras neiu mul kordki nii armsasti.

Kui võõrsilt jälle koju
ma rõõmul rändasin
ja allikat ja kaske ma jällegi tervitin.

Kask oli ära kuivand,
ja allik mudane,
mu neiu oli läinud ühe teise kaenlasse.

VAAT KUS LOLL!