Em            Am   A7sus4         Em   
Hämarus pruun õhtu eel on laskund maha, 
Tuleb lillede lõhn lõunasse kui pöördub tuul. 
Päikene kaob kauge silmapiiri taha, 
Laotuses koht on öödevalitsejal kuul. 

Läbitud tee pole kurnanud mu keha, 
Iga ta toll tõelist kogemust on täis. 
Ainuke ränd, mille üksi võisin teha, 
Olengi see teisel pool, kes ära käis. 

Seisan su ees, seljas tolmused riided, 
Käes kulunud kaab, mille servast puudub pael. 
Meeles on mul kõigi jääjate viiped 
Ja mu mineku märk taeva hõõguval lael.